Mürsuskandaaliga seonduvalt avab EJL liige ja rahvusvahelise õiguse ekspert Aleksandr Popov õiguslike tagajärgede ja vastutuse tagamaa.
Proloog
Eks kokkuleppesse astumine ole üks riskantne tegu. Ka siis, kui sa üritad seda kõike reeglite kohaselt, seadusandlusega kooskõlas, õiguskuulekalt teha. Ikka jääb närima see pisike küsimus, seal taga kuklasagaras, et kas ikka on kõik tehtud nii nagu peab?
Üheks kindlaks viisiks meelerahu saavutamisel on muidugi sisemine veendumus, et oled kõik korrektselt teinud. Ei saa ju olla nii, et teised samamoodi ei mõtle. Nagu ei saa ju ometi olla ka nii, et keegi tahaks meelega ebaausalt või ebakorrektselt, käituda. Me ju ikkagi elame demokraatlikus ühiskonnas ja ausatel inimestel pole ju midagi karta…
Achille Mbembe on sedastanud mõtte, et suveräänsuse ülim väljendusviis ilmneb võimes langetada otsus selle üle, kes elab ja kes sureb. Antud olukorras on küsimuse all, kas suveräänsuse väljundid – riigiametnikud – olid oma otsustes siiski piisavalt kindlad, et neile delegeeritud väljendusviise selgelt ja arusaadavalt väljendada.
Meeldib see neile või mitte. Aga vastutus on tegudel ka siis, kui ise enam ametit ei täida ning elu ja surma küsimuste üle ei otsusta. See, kas riskide vältimine on selliste otsuste puhul argpükslus või hea äritava, las jääda tulevikumõtteid mõlgutava ministri pärusmaaks.
Norm(i)konflikt
Olles suure osa oma teadlikust (juriidilisi teadmisi omavast) elust kuulnud järjepanu seda, et rahvusvaheline õigus on surnud, ei hakka ma varjama rõõmu selle üle, et olen nekromant. Keegi peab kadunukestega ka suhtlema – ma lihtsalt loodan, et suudan seda teha heast tahtest lähtuvalt. Aga eks aeg annab arutlust – kui enam ei kõlba suhelda hea pärast, eks siis jõua suhelda ka kurjast.
Eesti Vabariigi Põhiseadus annab meile suurepärase võimaluse avada portaal teispoolsusesse ja asuda vapralt manama! Sedakorda ei pea meeletult pikka loitsu peast ette kandma. Piisab, kui küsida endalt, mis eesmärgil lepingulistesse kohustustesse astuti ja kuidas nende kohustuste võtmine tagatud oli?
Kuna kogu intrigeerivat lepingu läbirääkimiste protsessi ja sisu varjab “konfidentsiaalsuse” uduloor – taustaks sobib mahedalt mängima vokaalinstrumentaalkollektiivi “Vennaskond” malbe pala “Riia mu arm!” – ei saa siinkirjutaja detaile ju teada. Aga niipaljutki saab ta küll öelda, et antud olukorras on tegevusega seotud isikutel paslik arvesse võtta nii siseriiklikust- kui ka rahvusvahelisest õiguskorrast tulenevaid põhimõtteid. Kadunuke ei anna rahu ka teps mitte siis, kui tema surma iga nurga peal kuulutada.
Eraõiguslike kokkulepete sisu võib ju konfidentsiaalne olla, küll aga peavad kallid kaasteelised arvestama sellega, et lisaks Euroopa Liidu õiguskorrale rakendub antud kokkulepete komplektile ka üldine rahvusvaheline õigus. Euroopa Prokuratuur on rahvusvahelise õiguse alusel loodud järelevalveorgan, mille eesmärgiks on Euroopa Liidu varade väärkasutamise menetlemine.
1969. aasta Viini Rahvusvaheliste Lepingute Konventsiooni artikkel 46 paneb paika selgesõnalise reegli, et siseriiklik õiguskord – või selle puudumine – ei saa olla vabanduseks või põhjuseks, rahvusvahelise lepingu alusel võetud kohustuse täitmata jätmiseks. Mis maakeeli öeldes paneb lepingulistesse suhetesse astunud osapooled olukorda, kus lisaks üldisele lepinguõigusele tuleb arvesse võtta ka riigi poolt võetud kohustusi teiste riikide ees ja organisatsioonide ees.
Euroopa Prokuratuuri huvitab Euroopa Liidu varade kasutamise küsimus. Lepingute sõlmijad pidid olema veendunud, et raha kasutatakse sihtotstarbepäraselt. Vaidluste lahendamise meetmete valiku osas rakendus lisaks kohtualluvuse klauslile ka rahvusvahelise arbitraaži reeglistik, mis tõi omakorda mängu riikideülese õiguskorra, ning sellega kaasnevad kulud. Siseriikliku õiguse pärusmaaks on siinkohal otsustamine kas vastutada tuleb ja kellel? Või siis jõuda järeldusele, et kõik tegid nii hästi, kui oskasid, aga välja tuli nagu alati.
Ilfi ja Petrovi “Kuldvasikast” tuntud Ostap-Sulayman-Berta-Maria-Bender-Bey “Sarvede ja Sõrgade Varumise Arbatovi Kontori Tšernomorski osakond” oleks iseenesest kindlasti uhke võrdlus meie sangaritele osaks saanud äripartneritele. Aga selline see ülemailmse relvadeäri kontoripinna must lagi kord on – mõnikord tunned ennast sangarina filmist “Sõjajumal”, mõnikord loodad olla puutumatu.
Vastutusega võõral pinnal
ÜRO Rahvusvahelise Õiguse Komisjoni poolt 2001 aastal vastu võetud mustandartiklid riikide vastutuse kohta rahvusvahelise õigusega vastuolus olevate tegude eest on asjalood sedapsi, et nemad ei ole teps mitte siduvad. Riikidevahelise kokkuleppeni selles küsimuses veel jõutud ei ole, sest kes see ikka vastutusest rääkida tahab – räägime ikka poliitikast. Aga nende olemasolu annab ka tunnistust, et vähemalt “tavaõiguse” vaatevinklist on olemas õiguslik alus, millele vastutusest rääkides tugineda.
Et asju mitte liialt segaseks ajada, siis võib öelda järgmist: vastutus lasub nii poliitilistel ametikohtadel, kui ka avalikus sektoris töötavatel/töötanud “riigi esindajatel”. Artikkel 4 käsitleb riigiorgani vastutust, artikkel 5 sedastab riiklike ülesandeid/funktsioone täitvate isikute vastutuse. Artikkel 7 ei välista vastutust ka siis, kui isikud on ületanud oma volituste piire ning artikkel 8 loob selge seoses vastutuse ja riigi järelevalve all tegutsemise vahel.
Siseriikliku debati jaoks võib küsimus sellest, kes tegelikult kontaktid lõi ning lepingulise kohustuse võtmiseks juhiseid andis, olla rohkem poliitilise iseloomuga küsimus. Aga rahvusvahelise õiguse vaatevinklist on vastutuse olemasolu jagatav nii poliitikutele, kui ka ametnikele. Selle rakendumine on aga hetkel selgelt siseriikliku õiguse pärusmaa.
Eraldi teema on muidugi kohtumenetluste – nii siseriiklike, kui ka rahvusvaheliste – kulud. Need tuleb riigil kanda, sest vaidluste lahendamine on osa vastutuse ulatuse kindlaksmääramisest. Seega saab väita, et kodanike kanda langeb kaudselt vähemalt see kulu, mis seotud arbitraaži ja siseriikliku kohtumenetlusega.
Epiloog
Antud loo juures on kurb tõsiasi selles, et vastutust oleks kordades vähem, kui enda tegevusega kaasnenud rahvusvahelise õiguse mõõdet oleks tõsiselt võetud. Siinkirjutaja ei oska paraku öelda, miks seda ei tehtud. Sisetunde najal julgeb ta arvata, et tegu on klassikalise “mitte päris asja” eiramise sündroomiga. Lihtsam on endale sisestada, et tegelikult ei ole mingi asi päris – ja mitte päris asja pärast ei pea muretsema.
Antud juhul on aga “päris” nii rahvusvahelise õiguse alusel saadud rahaline toetus, mille kasutamise sihtotstarbekust nüüd järelevalveorgan hindama hakkab, kui ka eriteadmisi rakendav riikideülese õiguskorra alusel tegutsev õigustmõistev organ, mille kulud riigil “päriselt” kanda tuleb. Päris on ka küsimus sellest, kas tulevikus enam rahvusvaheliselt organisatsioonilt raha ka saab, kui selgub, et me selle sõrgade ja sarvede peale kulutasime ilma, et oleks kordagi poliitilise vastutuse pilguga hinnanud, kas need sõrad ja sarved neid summasid ka väärivad.
Riiklike ülesannete täitmisel tuleb paraku, meeldigu nii vähe kui tahes, meeles pidada, et riik on võtnud kohustusi. Ja need kohustused seovad meid ka siis, kui me parema meelega pigistaks silmad kinni ja korrutaks, et “rahvusvahelist õigust ei ole olemas!”