Head kolleegid ja külalised!
Mul on hea ja uhke tunne tervitada teid Eesti Juristide Liidu ja korralduskomitee poolt 38. Eesti õigusteadlaste päevade eelsel tervitusõhtul!
Selle aasta teemavalik – “Õigusriik ja julgeolek”- sündis möödunudsügisesel koosolekul üpris kiiresti ja üksmeelselt. Kui mälu ei peta, siis ega õiguspoolest muid laual olevaid teemavariante tõsiselt ei kaalutudki. Miks peakski, kui maailmapoliitilised arengud annavad piisavalt ainest arutamiseks. Ning mõttevahetust meil siin järgmiseks kaheks päevaks jagub.
Meie riigi julgeolekut ei mõjuta vaid suured sündmused Ukrainas, Venemaal, Ameerika Ühendriikides või Lähis-Idas. Pigem enamgi mõjutab julgeolekut iga meie elaniku sisemine tahe ja valmidus Eestit kaitsta. Jagan täielikult president Toomas Hendrik Ilvese mõtet, et meie demokraatia ja julgeoleku keskeks tagatiseks on vaba riigi vabade kodanike tahe midagi ise, omal algatusel, korda saata oma keskkonna, kodukoha, oma keele, kultuuri ja oma riigi heaks. Sest tõepoolest – kui meil pole oma riigi julgeolekusse ja arengusse uskuvaid ja panustavaid inimesi, siis pole meil julgeolekut.
Ent usk ja usaldus peavad olema vastastikkused. Läbipaistvus, avatud kaardid, ebamugavate küsimuste küsimine, aga neile ka päriselt vastamine on selle usaldussuhte ja julgeoleku olulised, julgen isegi öelda, et võtmetähtsusega komponendid. Ilmselt jagavad paljud siin olijad minuga muret, et siit-sealt on näha ja kuulda ilminguid, mis üht- või teistpidi viitavad selle usalduse puudumisele. Mõtisklegem järgnevalt vaid mõningatele näidetele viimastest aastatest.
On alarmeeriv olnud kuulda, et ministrite tasandil on tehtud ettepanekuid eelnõude ja seletuskirjade autorite varjamiseks. On häiriv, et üks suurim riigiamet on kombanud pinnast, et riik saaks takistamatult heita pilku peale kõikidele Eesti kommertspankade klientide kontoseisule. On kummastav, et minister manitseb kodanikke ükskõiksusele ja mitte küsima, kuidas riik maksuraha kasutab – “asjatundjad” teadvat paremini. On šokeeriv, et kümneid miljoneid maksumaksja raha saanud riigiettevõtte, mille üldkoosolekuks on minister, lihtsalt ei esita majandusaasta aruannet ja ignoreerib sellega kehtivat seadust. Ning on piinlik, et riigikogu liikmete kuluhüvitiste kasutamise ümber valitseva pahameele vähendamiseks pakutakse välja kuluaruandluse sootuks ära kaotamine.
Inimene kipub ühte viga teise veaga varajama, mistõttu teine viga peab alati olema suurem kui esimene. Need viimased sõnad laenasin ma president Lennart Merilt.
Lugupeetud kolleegid! Need toodud näited ei pruugigi kõigile meelt mööda olla, ent minu eesmärk on näidata, et saatan, mis julgeolekut õõnestab, peitub detailides. Konkreetsetes sõnades, konkreetsetes tegudes ja konkreetsetes inimestes. Näited võivad tunduda kui mõned vähetähtsad ebaõnnestunud kommunikatsioonivead, kuid piisk piisa haaval loovad need ohtlikku pinnast korruptsiooniks ja vähendavad inimeste usaldust riigi vastu. Tekitavad trotsi ja ebaõiglustunnet. Öeldakse – usalda, aga kontrolli. Ent kuidas saab omada usaldust riigi vastu, mida ei saa kontrollida?
Ka ühe kodaniku usalduse kadumine teeb meie julgeolekut hapramaks. Seda meie riik oma väiksuse juures endale lubada ei saa. Meil, juristidel, on iseäranis suur vastutus seista nii teos kui sõnas vastu kõikidele katsetele – nii ilmsetele kui kaudsetele, – mis õõnestavad usaldust, demokraatiat, läbipaistvust ja iga üksiku inimese kaitsetahet. Ehk siis kõike seda, millest moodustuvad õigusriik ja julgeolek.
Ilmselt käsitletakse neid teemasid järgnevate päevade paneeldiskussioonides, kuid loodetavasti tekitavad mu mõtted kaasarääkimissoovi ka täna. Tulge ja arutame.
Aga ega ma ei tulnud siia pikalt rääkima. Lõppeks on tänase õhtu eesmärk omavahel tutvuda ja meeleolukalt aega veeta. Seega – tervitan teid tänase õhtu puhul ja toredat õhtu jätku!
25.09.2024 Tartu