Eesti Juristide Liit kuulutas tänavu veebruaris toimunud aastapäevapeol välja liidu kümnenda auliikme, kelleks on notar ja Eesti Juristide Liidu kunagine president ning pikaaegne liige Priidu Pärna.
Vestluses Priiduga tõdes mees, et tema lapsepõlv möödus toredalt. “Pärit olen ma Raplamaalt. On selline koht nagu Varbola, kus on minu sünnikodu ja paljud teavad seda Varbola linnuse järgi. See on Tallinn-Pärnu maanteed mööda sõites Tallinnast umbes 50 kilomeetri kaugusel.” Just sellesama linnuse lähedal mööduski Pärna lapsepõlv. Seetõttu on mees ise ka linnuses palju käinud. “Sealt sai alguse minu ajaloohuvi.” Omal ajal pidas Pärna plaani minna ajalugu edasi õppima, küll aga tegi elu tema sõnul omad korrektiivid.
Gümnaasiumitee käis Pärna Märjamaa Keskkoolis, mis tollal kandis teist nime – Ants Lauteri nimeline Keskkool. “Näitleja Ants Lauter oli ka Varbola kandist pärit ja kool oli selline tugev eestimeelne ning eesti keelt ja kultuuri väärtustav kool,” tõdes ta. Priidu lõpetas keskkooli 1989. aastal ehk nagu mees ise ütleb – tormisel ajal. “Eesti hakkas siis ju iseseisvuma. Toimusid igasugused erinevad ühiskondlikud protsessid ja kui tuli teha eluvalikuid, et mida õppida ja kuhu suunas nokk pöörata, siis määravaks saidki ühiskonnas toimuvad muutused,” jagas ta. Pärna huvid ning mõtted olid toona täiesti seinast korda – küll oli tal soov saada arstiks, siis metsameheks ning vahepeal käis läbi mõte õppida hoopistükkis näitlejaks.
Huvi juura vastu tekkis mehel samuti just gümnaasiumi lõpuaastatel. “See liikumine vabaduse ja iseseisva riigi poole tekitas huvi õigusteaduse ja juura vastu. Ka teadmine, et enne 1940. aastat olid hästi paljud riigijuhid õigusteadust õppinud, tekitas mingil hetkel huvi, et võiks proovida ise ka.”
Juuratudengite kätte usaldati seadusloome
Priidu Pärna puhul on tihti kasutatud nimetust “varulikutsikas”. Uurides selle kohta auliikmelt lähemalt, puhkeb ta naerma. “No ma ei tea, kas mulle meeldib, et mind varulikutsikaks kutsutakse, aga jaa.” Mehe sõnul on selle hüüdnime lugu põnev. “Pärast juuraõpinguid Tartu Ülikoolis, mis lõppesid ametlikult 94. aastal, sattusime koos mõne kaastudengiga tööle Justiitsministeeriumisse looma uut õiguskorda. Eesti oli taasiseseisvunud ning see tähendas, et õiguskord vajas ju täiesti teistsugust lähenemist ja muutmist. Riiklik õiguskond tuli sisuliselt nullist üles ehitada,” meenutas Pärna. Tema sattus toona asjaõigusseaduse koostamise töögruppi. Mehe sõnul palgati tollal Justiitsministeeriumisse tööle väga palju noori juuratudengeid. Seda põhjusel, et senine töötav põlvkond oli kimpus kas keelebarjääriga või oli neil pigem venekeelne taust ning seetõttu polnud ka tahtmist ja indu tegeleda uue olukorraga.
“Täna me ei kujutagi ette, et juuratudengitel võiks olla selline tähtis roll seadusloome protsessis, nagu tollal oli,” tõdes mees ning lisas, et tegemist ei olnud mitte seadusemuudatustega, vaid töötati välja fundamentaalseid seadusi, mis kehtivad veel ka täna. Priidu sõnul alustasid paljud täna tunnustatud õigusteadlased, näiteks Ülle Madise, Priit Pikamäe, Villu Kõve, oma töökarjääri just juuratudengina Justiitsministeeriumis.
Tulles tagasi nüüd hüüdnime “varulikutsikas” juurde, jagas Pärna, et varulikutsikad olidki seltskond noori juriste ja juuratudengeid, kes olid kogunenud ministeeriumisse õigusloomega tegelema. “Paul Varul oli 1995.aastal justiitsministriks saanud ja jätkas noorte inimeste kaasamist.” Kui Justiitsministeeriumis oli palju noori, siis teistes ministeeriumites töötasid vanema generatsiooni inimesed. “Seal tekkisid vastuolud ja konfliktid, sest meie tempo oli kiirem ja nõudmised teiste ministeeriumite töö suhtes ka kõrgemad. Nad ju pidid saatma oma eelnõud meile kooskõlastamiseks. Sellises olukorras tekkis nii-öelda klähvimist ministeeriumite vahel,” sõnas Pärna ning arvab, et “varulikutsikate” mõiste on kuskilt väljastpoolt ministeeriumi antud ühisnimetaja toonasele seltskonnale. “Varulikutsikad olid siis justiitsminister Paul Varuli või ka juba varem palgatud noored juristid, kes niimoodi küla peal „klähvisid“,” rääkis ta.
Pärna tõdeb, et Eestis oli enne 40ndaid huvitav juristide võim. “Kui me meenutame Eesti taasiseseisvumise aega, siis juristide osakaal on olnud languses. See on üks huvitav tähelepanek. Meil on olnud Eesti taasiseseisvumisel pigem rohkem teiste elualade inimesed esiplaanil – kunstnikud, kirjanikud, ajaloolased. Juriste võib-olla vähem.”
Tänasel päeval töötab Pärna aga hoopis notarina. Otsus jätta kõrge riigiametniku koht ning teha karjääripööre notari ametisse sündis aastal 2006. “Kokku töötasin Justiitsministeeriumis 13 aastat. See tundus tol ajal hästi pikk periood. Selline mantra oli ja on ka siiani kõigil peas, et justkui peaks ametit iga seitsme aasta tagant vahetama. Ma ei tea, kust see küll tuleb, aga Justiitsministeeriumis tegin ma tegelikult päris pika karjääri,” jagas Priidu. Ta alustas tööd eraõiguse valdkonna nõunikuna ning tegeles peamiselt selle valdkonna seadustega. 1995. aastal, kui justiitsministriks sai Paul Varul, sai Pärna õigusloome asekantsleriks. “Olin selle koha peal vist 10 aastat,” tõdes ta ning lisas, et sel töökohal oli tema ülesandeks kureerida tollast uut seadusloomet ja selle sündi eraõiguse, avaliku õiguse ja karistusõiguse valdkonnas. “Minu vastutus sellel positsioonil oli väga lai, kogu justiitsvaldkond tervikuna.”
Pärna meenutab, et toonane periood sisaldas endas palju huvitavaid väljakutseid, üheks selliseks Eesti ühinemine Euroopa Liiduga. “Justiitsministeeriumil oli väga suur roll Eesti seaduste nii-öelda harmoniseerimisel Euroopa Liidu õigusaktidega. Ma olin ka ise Euroopa Liidu läbirääkimiste põhidelegatsiooni liige ja kui see protsess sai tehtud, siis rahulolu oli suur. Tundus, nagu suur töö on tehtud ning oleks aeg vaadata mingeid muid väljakutseid,” jagas ta. Priidu sõnas, et kuna oli eraõiguse taustaga inimene ning osalenud asjaõigusseaduse väljatöötamisel, oli just notari amet see, mis antud valdkonnaga sisuliselt igapäevaselt tegeleb. Notari amet meeldis Pärnale ka loomu poolest rohkem. “Notarina sa ei ole ühe poole esindaja, vaid sa oled inimeste vahendaja või nende vahel erapooletu nõustaja,” rääkis Priidu ning lisas, et tegemist on sõltumatu, isemajandava ja -seisva ametiga. Mees tõdes, et oli sellele ametile mõelnud juba ka varem. Aastal 95 astus ta isegi notari kandidaadi teenistusse ja oligi juba peaaegu Justiitsministeeriumist lahkumas. Kui aga Paul Varul sai ministriks, suutis ta Pärna ära rääkida, et too peaks veel ühe aasta ministeeriumis vastu. Ja läks hoopistükkis nii, et Priidu jäi ministeeriumisse veel peaaegu kümneks aastaks!
Notari iga päev on omanäoline
Priidu Pärnale meeldib väga inimestega suhelda ning seda saab ta teha ka notarina. “Ma arvan, et meil käib büroost läbi aastas tuhandeid inimesi. Kui ma lähen advokaadibüroosse, siis sageli on seal niisugune vaikus – büroos on mõned üksikud kliendid ja advokaadid ise on näiteks hoopis kohtus,” sõnas ta. “Notaribüroodes käib aga elu – kogu aeg inimesed tulevad ja lähevad ning see töö on eripalgeline.”
Notaritel on antud õigus sõlmida abielusid ning Pärna toob näitena, et tal on tihti suviti võimalus viia läbi abielutseremooniaid ilusates looduskaunites kohtades. “See pakub vaheldust igapäevatööle!”.
Mehe sõnul on notari ameti puhul tegemist klassikalise õiguse elukutsega. “Notarid olid juba Vanas-Roomas. Nad olid kirjaoskajad inimesed. Kirjaoskus ei olnud levinud, see oli väheste privileeg,” jagas ta. Sõna “notar” tulebki ladinakeelsest sõnast ja tähendab „tegema märkusi“ või „üles tähendama asju“.
Küll aga tõdeb Pärna siiralt, et imetleb väga advokaate, prokuröre ja kohtunikke, sest tegemist on keerulise tööga.
Hunt Kriimsilm ja tema üheksa ametit
Oma tihedasse ning põnevasse graafikusse mahutab Pärna veel ka poliitika. Ta on olnud Isamaa erakonna liige juba paarkümmend aastat. “Juristina, kui sind on ülikoolis koolitatud riigi ja haldusõiguse valdkonnas, siis sa tead, kuidas riik toimib. Ma arvan, et juristi väljaõpe ongi juba selline, mis võimaldab sul osaleda avalikus elus, avalikus diskussioonis, ühiskonna edendamises ja arenemises.“
Priidu valimisslogan on olnud “Vähem seadusi ja rohkem vabadusi”. Paludes seda mõtet avada, tõdeb Pärna, et tema (ning ka paljude teiste juristide meelest) oleme me oma ühiskonna ülereguleerinud. “Nüüd räägitakse valitsuse tasandil ametlikult dereguleerimisest ja regulatsioonide vähendamisest. Kõik saavad aru, et seadused on läinud liiga detailseks, kasuistlikeks. Paljuski on see seotud ka Euroopa Liidu õiguse väga detailse ülevõtmisega,” jagas ta ning lisas, et seadustest on tihtilugu raske aru saada ja neis on vähe tõlgendusruumi. “Seadused on kirjutatud nii detailseks, et kui mõni asi on jälle reguleerimata ja puudu, on vaja taas uut seadust.”
Pärna tõi hea näitena välja, et inimesed ei aja õhtul kodus koos abikaasaga näpuga järge perekonnaseaduse sätetel, et mismoodi me peaksime nüüd perena toimima, lapsi kasvatama või üksteise suhtes lugupidamist üles näitama. Teise näitena tõi Pärna välja Riigikogus menetlusse antud Laulu- ja Tantsupeo seaduse. “Laulu- ja tantsupidu on ühe rahva üks selgroo põhilüli ja tähtis sündmus ning seadusega soovitakse rõhutada seda, et laulu- ja tantsupidu on meie jaoks tähtis ja peab jääma kestma,” jagas Priidu ning viskas õhku küsimuse, et kui üks pidu on toimunud üle 150 aasta ilma seaduseta, siis kas on praegu vaja üldse mingit seadust luua. “Ühiskonnas ei pea kõiki asju seadusega reguleerima, asjad võivad ise toimida.“
Teiseks murekohaks õigusvaldkonnas peab Pärna muutusi õiguse arhitektuuris. “Murettekitav on see, mida räägib ka Riigikohtu esimees, et toimub põlvkondade vahetus. Eakamad kohtunikud lähevad ära ja ei tule peale piisavalt motiveeritud uut seltskonda. Näiteks nii on ka prokuratuuris või advokatuuris,” jagas ta. “Palju lihtsam ja tulutoovam on juristil töötada kuskil start-up’is või mõnes suures rahvusvahelises kontsernis, kus palgad on kõrged.”
Panus Eesti Juristide Liidu tegemistesse on olnud suur
Priidu Pärna on valitud kolm korda Eesti Juristide Liidu presidendiks ning kokku on ta seda ametit pidanud üheksa aastat. Tema sõnul on küsimused, kes on jurist ning kes õigusteenust üldse Eesti riigis võiks osutada, olnud siin õhus aastakümneid. “Meil siiamaani pole ju regulatsioone, mis sätestaks õigusteenuse osutamist väljapool advokatuuri. Kuskil pole üldse öeldud, et õigusteenust peab osutama õigusharidusega inimene ja sellised nii-öelda libaõigusbürood viivad alla ka õigusteenuse kvaliteeti ja juristiameti mainet,” sõnas Pärna ning lisas, et Eesti Juristide Liidul jätkub selles vallas kindlasti tegutsemist veel aastateks. Kui Priidu oli Juristide Liidu juhtorganites, olid õhus samas küsimused, mis tänini – õigusharidus, juristikutse, juristieksami korraldamine ja õigusteenuse turu reguleerimine.
Oma enda suurimaks saavutuseks peab Pärna Õigusteadlaste Päevade korraldamist. “Õnnestus see taastada sellisel suursugusel ja mastaapsel kujul, nagu toimuvad need täna. Vahepeal jäi asi soiku,” jagas mees. “Ma olen tegelikult uhke, et Eesti Juristide Liit koos Eesti Õigusteadlaste Seltsiga on suutnud õigusteadlaste päevade traditsiooni üleval hoida ja tundub, et juristkonnale endale ka see üritus väga meeldib.
Juristide Liidu auliikme tunnustus anti Pärnale üle tänavu veebruaris, kui toimus meie traditsiooniline aastapäevapidu. Mehe sõnul tuli tunnustus talle üllatusena. “Ma ju tegelikult liidu organites aktiivselt enam ei tegele. Ma olin küll veel volikogu liige päris mitu koosseisu pärast seda, kui ma enam president ei olnud,” sõnas Priidu ning lisas, et tänaseks ta enam liige pole. Auliikme tunnustus on Priidu jaoks justkui kolleegipreemia teatrites. “Näitlejad ju ka ise ütlevad, et kolleegipreemia on kõige suurem tunnustus – kolleegid hindavad su tööd ja tegemisi.” Priidust sai Eesti Juristide Liidu kümnes auliige ning ta on selle üle väga tänulik ja õnnelik.
Priidu Pärnal on lõpetuseks öelda üks tabav ning hea slogan: “Elagu Eesti Juristid!”