Eesti Juristide Liit tervitab Justiitsministeeriumi poolt 15.09.2023 esitatud eelnõud, millega kavatsetakse erakorraliselt väljuda Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel 1993. aastal sõlmitud õigusabilepingust.
Kui kolmkümmend aastat tagasi oli põhjust loota, et kommunistliku korra lõppedes astub Vene Föderatsioon suuri samme õigusriikluse ja demokraatia suunas, siis kõige hiljemalt Ukraina sõja puhkemiseks oli selge, et kokkulepped idanaabriga ei pea vett. Sellest lähtuvalt on Eesti-Vene õigusabilepingu denonsseerimine põhjendatud ja hädavajalik samm.
Nii lepingusubjektidest Eesti inimesed kui ka neid nõustavad juristid on oma töös puutunud kokku paljude demokraatliku õiguskorraga kokkusobimatute õiguslike karidega, mis on põhjustatud just õigusabilepingus kokkulepitud reeglite järgimise kohustusest. Õigusabileping näeb ette jäigad reeglid määratlemaks, kumma riigi – Eesti või Venemaa – kohtus tuleb õigusküsimus lahendada ning kumma riigi seadustest tuleb lähtuda. Praktikas on see endaga kaasa toonud sagedasti kahetsusväärse olukorra, kus õigussubjekt on sunnitud kasutama oma õiguste kaitsel Vene Föderatsiooni korrumpeerunud kohtusüsteemi abi, olgugi et õigusabilepingu olemasoluta saaks isik kaitset Eesti kohtusüsteemilt, mida iseloomustab võimude lahususe põhimõtte reservatsioonideta järgimine.
Nii näiteks ei ole vastuvõetav, et üldjuhul ei saa Eesti korteriühistud meie kohtute kaudu nõuda välja kommunaalkulude võlgnevust, mille on põhjustanud Vene Föderatsiooni kodanikust korteriomanik, kelle põhielukoht on Venemaal. Samuti on laste õiguste võrdse kaitse põhimõttest lähtuvalt lubamatu, et Eestis elav Vene kodanikust laps peaks oma Venemaal elavalt vanemalt nõudma elatist Vene Föderatsiooni kohtus ning vastavalt seal kehtivatele määradele (võrdluseks: kui Eestis on elatise alammäär ligikaudu 260 eurot lapse kohta, siis Venemaal jääb see praeguse valuutakursi järgi vahemikku 25-40 eurot lapse kohta, sõltuvalt ülalpeetavate arvust).
Sõja puhkemise järgselt on Eesti vastu võtnud ka sõjapagulasi Venemaalt, kes on olnud sunnitud lahkuma turvalisuse kaalutlustel seoses aktiivse sõjavastase tegevuse või muusse ohustatud vähemusgruppi kuulumise tõttu. Kuigi sõjapõgenikud peaksid lähtuvalt ÜRO pagulasseisundi konventsioonist saama piisavat kaitset päritoluriigi seadusesilma eest, siis vähemalt ühel juhul on Eesti kohtud otsustanud, et tulenevalt õigusabilepingus kokku lepitud erireeglitest peavad Vene sõjapagulased teatud juhtudel alluma siiski Venemaa seadustele[1]. Tegemist oli juhtumiga, kus üks sõjapagulasest abikaasa soovis lapsendada teise (samasoolise) abikaasa last, kes on Vene kodakondne. Kui Eesti seaduste kohaselt oleks lapsendamine olnud võimalik ja lubatav, siis Vene Föderatsiooni seadustest tulenevalt on samast soost abikaasadel lapsendamine keelatud. Võtmata siinkohal mistahes poliitilist seisukohta, juhib Eesti Juristide Liit siiski tähelepanu, et õiguslikus mõttes on tegemist olukorraga, kus õigusabilepingu jäigad tingimused on takistanud lapsendamisprotsessi läbimist, mis võib olla kahjustanud lapse huve ja tinginud ebavõrdse kohtlemise võrreldes Eesti kodanikest lastega analoogsetel juhtumitel.
On tervitatav, et õigusabilepingu denonsseerimise järgselt saavad need küsimused lahendatud selliselt, et kahjustatud isikud ei pea oma nõuete maksmapanemiseks pöörduma Venemaa kohtusse või alluma Vene Föderatsiooni seadustele. Küll aga olnuks põhjust väljuda õigusabilepingust juba varem, hiljemalt Ukraina sõja puhkedes – oli ju juba siis selge, et idanaaber pacta sunt servanda põhimõttest lugu ei pea.
[1] https://humanrights.ee/2023/09/riigikohus-venemaalt-parit-pagulastele-kehtib-ka-eestis-venemaa-oigus/